Tuglase novellid
toomingate all, kuulis ta äkki inimeste naeru ja rohu kahinat jalge all. Need olid Marie ja Kusta, kes
miilustasid vanal mesipuul. Leena seda ei sallinud ning äkitselt oli ta justkui solvunud, pettunud Maries
ja Kustas, et nood nii häbiväärselt seal tegutsesid. Leena lihtsalt lahkus seal ning jalutas rutates
mööda muinasjutulisi metsaradu. Ta silmas jõe kaldal karjapoiss Vidrikut, kes seal kala püüdis. Leena
istus Vidriku kõrvale ning ootas koos Vidrikuga seal kannatlikult, mil kala näkkab. Lõpuks jõuti selleni,
et Leena toetudes Vidriku õlale, puhkes nutma. Kui Leena end Vidrikule ´avama´ hakkas, näkkas
Vidrikul üle pika aja ning teda ei huvitanud endam mida Leena oli rääkinud. Silmad pisaraist pimedad,
hakkas Leena kodu poole kõndima. Koju jõudes märkas ta, kui viimsed toomelehed langesid.
1.3 Inimese vari:
annaabi.ee 
