natukese aja pärast teda vaatamas ja temaga kõnelemas. Ja ta võttis Tomilt lubaduse, et ta viimsel hirmsal tunnil tema juurde jääb ja tema kätt hoiab, kuni kõik on möödas. Tom suudles teda, ängistav tunne kurgus, ja teeskles, nagu oleks ta kindel, et leiab otsijad või väljapääsu koopast. Siis võttis ta nööri pihku ja läks käpukil kobades ühte käiku, piinatud näljast ja peatse lõpu aimusest. 33. PEATÜKK Teisipäeva pärastlõuna saabus ja muutus videvikuks. St. Petersburgi linnake leinas ikka veel. Kadunud lapsi polnud leitud. Nende eest oli peetud avalikke palveid ja palju, palju eraviisilisi palveid, millesse palvetajad olid pannud kogu oma südame; kuid ikka veel ei tulnud koopast rõõmustavat sõnumit. Enamik otsijaid oli otsimisest loobunud ja pöördunud tagasi oma igapäevaste toimetuste juurde, öeldes, et ilmselt ei suudeta lapsi iial leida. Missis Thatcher oli väga haige ja sonis suurema osa ajast
ristipuus, seda pea meeles. Ja nüüd on sinu käes kord, sest jälle on keegi surnud. Mõistad sa, kärisenud roojane rätik, et keegi on jälle surnud? Kahe tuhande aasta eest suri Kristus ja nüüd tuli surm jälle maa peale. Ja igakord käriseb midagi, kui tuleb surm." Ta sai püksisääred seotud ja tõusis püsti. ,,Soo, nüüd võib edasi minna, nüüd pole enam midagi karta," ütles ta ise. Ja läkski otseteed metsa poole, kuigi talvine pilves ilm, mis kaldus ikka enam sajule, kippus videvikuks vanuma. Ta hakkas kord-korralt ikka kiiremini minema, nagu tõttaks ta kuhugi või nagu kardaks ta, et ta jääb kuhugi hiljaks. Aga tõepoolest oli see ainult sellepärast, et ta tundis ikka veel külma, peaaegu külmavärinaid. Siis pani ta seda tähele, et tal on lahti niihästi palitu- kui ka kuuehõlmad. ,,Kuidas võisin ma ometi selle unustada?" mõtles ta. Aga kui hakkas nööpe kinni panema, tundis, et käed sootuks kohmetunud, üsna kanged kohe. ,,Kus on mu kindad?"
annaabi.ee 
