USB 1.1 Spetsifikatsioon töötati välja septembris 1998. Parandati versiooni 1.0 probleemid ja vead. See oli esimene verisoon, mis sai massilise leviku. USB 2.0 Spetsifikatsioon töötati välja aprillis 2000. USB 1.1-ga võrreldes kasvas andmeedastuskiirus 480 megabitini sekundis. Kasutada saab kolme andmeedastuskiirust: väike (Low-speed), 10-1500 Kb/s (interaktiivsed seadmed: klaviatuur, hiir, juhtnupp) keskmine (Full-speed), 0.5-12 Mb/s (audio- ja videoseadmed) suur (Hi-speed), 25-480 Mb/s (Videoseadmed, mäluseadmed) 5 USB 2.0 puudused Kuigi spetsifikatsioonijärgselt on USB 2.0 andmeedastuse tippläbilaskevõime 480 Mb/s (60MB/s), siis praktikas niisugust kiirust saavutada ei saa (~33,5MB/s praktikas). USB siinil on suured viivitused andmete päringu saatmisel ja andmete saatmise alustamisel. Näiteks Firewire siini
· Juhtme moodustavad üks või mitu ühises kestas olevad soont. · Kaablis on sooned ümbritsetud hermeetilise mantliga, mis kaitseb sooni ja isolatsiooni väliste müjude eest. Kaablisoon on kas ühe- või paljukiuline. Ühekiulise soonega kaablid on mõeldud kohtkindlaks paigaldamiseks, nad ei talu mitmekordset painutamist. Paljukiuliste kaablitega ühendatakse liikuvad seadmed näiteks liftid, elektrilised käsitööriistad näiteks löökdrell, audio- ja videoseadmed, teisaldatavad valgustid näiteks laualamp. Paljukiuline kaabel on mitmeid kordi painduvam ja võib omada kuumuskindlat isolatsiooni või kaitsekihti. Paljukiulisi kaableid kasutatakse ka kohtades, kus esineb vibratsioon ja põrutused. Juhtmed võivad olla väga erineva läbimõõduga. Arvutis või muusikakeskuses kasutatakse väikese läbimõõduga juhtmeid, aga valgustite ja seinakontaktide ühendamiseks palju suurema läbimõõduga juhtmeid
informatsioonis ja muuseumid on informatsiooni täis. Muuseumid arenevad koos ühiskonnaga ja on täiesti selge, et tehnoloogilised muutused mõjutavad ka neid. Muuseum moodustab samuti infoökoloogilise süsteemi. See on koht, kus asuvad objektid (museaalid), trükised, filmid, helilindid ning inimesed, kes loovad neist huvitavat, kaasakiskuvat ja meelelahutust pakkuvat informatsiooni. Üldjuhul on tänapäeva muuseumis mitmesuguseid (info)tehnoloogilisi seadmeid arvutid, arvutigiidid, videoseadmed, holograafilised vitriinid jms. Muuseum on koht, kus luuakse uut informatsiooni, laetakse seda uute tähendustega ja seostatakse seninägematul moel. Informatsiooni säilitamine ja kasutatavaks muutmine on muuseumi tuumväärtus, mille ümber kogu muuseum organiseeritakse. Erandiks pole ka kõik tehnoloogiasse puutuv. Tehnoloogial on mõte ainult siis, kui see on hoolikalt seostatud muuseumis toimuvate tegevustega kõige laiemas mõttes ning kogu süsteemi kujundamisel on
aastal pooljuhtelektroonika võtmeks. Enne 1960 aastat oli pooljuhtelektroonika üks nõrgavoolu ja madalpinge elektroonika osi. Aastast 1970 algas sensatsioonilisemaid kümnendeid madalpinge elektroonika ajaloos. Kaheksakümnendad aastad esindasid integraallülituste, hübriid- ja moodul andmemuundurite tootmise kiiret kasvu. Üheksakümnendate pooljuhtelektroonika põhirakendusteks olid tööstuse juhtimine, mõõtetehnika, mõõteaparatuur, meditsiin, audio- ja videoseadmed ning arvutid. Täiendavalt jätkus madala maksumusega ja väikese võimsusega muundurite kasutamine kõikides modemites, mobiiltelefonides, raadiosides ja muudes kantavates seadmetes. Suund kõrge integratsiooniastmega skeemidele ja võimsuskadude vähendamisele kestis kuni 2000- ndate aastateni. Türistori leiutamisega aastal 1956 algas jõupooljuhtide ajastu. Tuginedes sellele leiutisele on välja töötatud mitmed jõupooljuhtseadiste põlvkonnad. Aastaid 1956...1975 võib lugeda
annaabi.ee 
