Eva ja Adele kunstinäituse retsensioon
kolme erinevat stseeni. Ühes seis rõõmus roosasseriietatud paar purkkaevu kõrval ning
lehvitas vaatajate poole. Teises istusid nad basseiniäärel ning sulistasid jalgadega vees
endal vihmavarjud käes. Kolmandal ekraanil loopisid nad seal samas basseiniäärel vett
õhku. Eva ja Adele tegid kõiki stseene 42 minutid järjest ning neid filmiti seda tehes.
Minu jaoks oli hämmastav vaadata, kuidas nad jaksasid ühte ja sama asja peaaegu tunda
aega teha. Seistes täpselt keskel, näoga videopiltide pole, sulgedes silmad, võis tunda
tõelist stereo efekti, mida tekitas kõlaritest tulev heli. Ruumist lahkudes valdas mind
mingisugune positiivne tunne ning veevulin kohises kõrvus veel pikka aega. Tundus nagu
teos oleks justkui tervituseks näitusekülastajale, kes Evat ja Adelet oma silmaga näha
pole saanud. Sellest on näha, et kunstnikud soovivad jätta külastajale midagi enamat kui
kogus pilte, mille elamus on vaid hetkeline. Võin öelda, et kõige elavamalt jäigi meelde
annaabi.ee 
