"videodiskod" - 1 õppematerjal

NAISKLIENDI TARBIMISHARJUMUSTE MUUTUSED RÕIVA- JA ILUTOODETE KATEGOORIAS

Kaheksakümnendatel oli inimeste elu nii normeeritud, et mingil hetkel mahtusid isegi riided kindlatesse pihkudesse. Inimese enda pikkus ei läinud kuigivõrd arvesse. Niisiis pidi lühim seelik olema täpselt 74 cm ja pikim 96 cm, vahepikkusteks 80 cm ja 85 cm. Kui olid lühike ja astusid seeliku kannale, siis polnud midagi parata. Moodsaim jakk oli kahtlemata nahkhiirekimono ja seda oli hea lihtne õmmelda ka. Õlad pidid igal juhul olema toekad (Merino, 2009: 111). 80ndate teise poole videodiskod vajasid retuuse ja teksaseelikut ning neoonvärvi plastmassist kõrvarõngaid (Merino, 2009: 113). 1990ndail aastail muutus riidemaailmas tootjate konkurents nii võimsaks, et kaubamärgi sisu polnud enam nii oluline kui megabrändi väline imago (Cosgrave 21 2000: 236). 1990ndate moe koondsõnaks oli individuaalsus. See käib pikkuse, stiili, pükste ja kleidi kohta - kandja valida on mitte ainult, mida kanda, vaid ka kuidas ja millega