Eesti rahvapillid
Janno Tetsmann, 12. reaal
Eesti rahvapillid
Kordofonid
Lühitutvustus
04.04.2001
2
Kõige nooremaks pillirühmaks peetakse kordofone ehk keelpille. Ometi
algas nende areng juba iidsetel aegadel, siis, kui inimene hakkas tähele panema
pinguldatud kõõluse helilisi omadusi. Kõige algelisem keelpill oli vahest nöör
või väät, mille üht otsa hoiti hammaste vahel ja teist pingutati käega. Järgmine
etapp on juba vibupingutus, mida tunnevad paljud eksootilised ja ka Euroopa
rahvad. Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid.
Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel. Eesti
rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana
rahvalaul ("Kannel") ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat
kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel
nukralt.
Setu pruugis nimetati kannelt koguni jumala enda loodud pilliks
annaabi.ee 
