Vabadusvõitlus
Jalamees. Kaugemale ulatuvaiks relviks olid vibu ja nooled. Lühematel teekondadel
oli vibu alati laskevalmis ning riputati üle õla, pikemaks teekonnaks sõlmiti vibuping
lahti, nii et seda võis käes hoida. Nahast või puust nooletuppe kanti tavaliselt seljal ja
nooled võeti välja üle vasaku õla. Üheks parimaks materjaliks vibu valmistamisel oli
sitke kadakas, kuid võidi kasutada mitmest puuliigist kokku liimitud tehnikat.
Vibunöör oli keeratud kanepist või nahast. Vibukaarte pikkus on olnud üle pooleteise
meetri. Noolevarred vooliti tammest või mõnest muust tugevast puuliigist, nooleotsad
olid põhiliselt rootsuga ja lõikelt rombilise lehega. Relvastuse hulka kuulusid ka odad,
mille vahetamisel kinnitati rahuleppeid ja lõpetati rahu; neid kasutati ka liisuheitmisel.
Odavarte valmistamisel oli eelistatavaks materjaliks tammepuu. Nende pikkus oli u.
1,5-2 m. Odaotsad olid rauast, rootsust või putkest. Odaotsad olid mitme kujuga:
annaabi.ee 
