E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Krõõt oli nii vihane, et ta mõnel ajal oma osavat keeltki ei saanud liigutada. Et aga vihane
naisterahvas ikka midagi peab tegema, siis kähmas ta nurgast luua kätte, astus sellega
otsekohe
sepa ette, püüdis teda ühe pilguga elusalt ära põletada ja karjus, kui keelepaejäd jälle lahti
pääsesid, inetu häälega:
«Kasi siit välja ja ära näita oma nägu enam!»
«Ära tule meest narrima,» ütles sepp pahaselt ja lükkas luuavarre, mis kardetaval viisil tema
nina all vibas, nii järsku kõrvale, et vars ja vihane naine õhu sisse ilusa rõnga kriipsuta-
143
sid. Sefepeale pani sepp kaapkübara pähe ja läks sõna lausumata välja. Priidu tahtis ta järele
lipata, aga ema ei lasknud teda uksest välja. Varsti kuuldi õuest värava raksumist ja tagatoast
tasast nuuksumist . . .
Hakkas juba pimedaks minema. Sepp Villu sammus tuntud teerada mööda kõdu poole. Ta
jalad ei tuletanud enam tiibu meelde, vaid liikusid raskelt ja laisalt. Küll vahtis ta jällegi enese