Referatiivne uurimustöö läänemere kohta
Oma välisehituse poolest meenutavad nad kõrgemaid taimi, kuid oma anatoomilise
ehituse ja paljunemise järgi kuuluvad nad vetikate hulka. Nad näevad välja nagu
mõnekümne sendimeetri pikkused männitaimekese. Tallus on eristunud
varrelaadseks peateljeks, lehtede taolisteks külgharudeks ning risoidi laadseteks
kinnitusorganiteks. Nad koosnevad väikestest ümmargusteks sõlmerakkudeks ning
pikkadeks sõlmevaherakkudeks. Murdunud vetikatükkidest võivad areneda uued
vetikataimed. Mändvetikatel on ebameeldiv lõhn.
Mändvetikad võivad kasvada natuke sügavamal kui rohevetikad, umbes 2-3 meetri
sügavusel.
Levinud paljunemisviisiks on vegetiivne paljunemine lehe ja varre tükikestega.
Mõned liigid tekitavad selleks erilised mugulakesed, mille kuju on liigile iseloomulik.
Mändvetikatel puudub sugutu sigimine eoste abil. Suguliseks sigimiseks tekivad
lehtede küljes lehekeste kaenlas spetsiaalsed sigimisorganid: isassuguorganid milles
annaabi.ee 
