Liikide kadumise põhjused
nitraatide ja fosfaatidega, mille tulemusena veekogu toitelisus kasvab. Eutrofeerumise üheks
silmatorkavamaks ilminguks on veeõitseng. Fütoplanktoni, eriti sinivetikate vohamine võib
olla nii ulatuslik, et vesi hägustub, enamik veesisest suurtaimestikku kaob ning teised liigid
tõrjutakse planktonist välja. Kui vetikamatt paksemaks muutub, hakkavad vetikad selle
alumistes kihtides surema. Bakterid ja seened hakkavad surnud vetikamassis hoogsalt
paljunema ning tarbivad seda lagundades ära kogu veekogu hapniku. Hapnikupuuduses sureb
suur osa veekogusse jäänud loomadest – vahel on selliste veekogude pind lausaliselt kaetud
surnud kaladega. Tulemuseks on tugevasti vaesunud ja lihtsustunud kooslus, kus saavad elada
vaid reostuse suhtes tolerantsed ja hapnikupuudusele kohastunud liigid.
Õhureostus. Tänapäeval on õhureostuse eri vormid üldlevinud ning kahjustavad terveid
ökosüsteemi
annaabi.ee 
