Eesti mütoloogia
ka tallajaks. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl
ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega
pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks.
Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult ja ta nägu on sinine.
Eesti mütoloogias on palju tegelasi, keda on raske unustada. Meeldejäävaimad on lood
vetevaimudest ja näkkidest, vanapaganatest ja metsahaldjatest. Meie mütoloogiast on teada
veel selliseid tegelasi nagu ahjualune, pisuhänd, kolumats, sookoll, kodukäija, Ülemiste
vanake ja vetevana. Üks tegelane, mis Eesti mütoloogias üsna tuntud on, on ka libahunt.
Enamus eelpoolnimetatud tegelastest põhjustasid hirmu ja nende eest hoiatati ka lapsi. Lapsed
pidid kartma neid ja need tegelased pidid lapsi eemal hoidma ohtlikest kohtadest. Näiteks ei
annaabi.ee 
