Lõhe
Lõhe ihaldatud ja ohustatud kala
Eestlased on ajast-aega olnud rannarahvas, teeninud elatist kalapüügiga. Sügisel võrku
nõutama minnes või spinningut loopides tuksub rinnus soov saada lõhet, seda suurt ja
tugevat, kahtlemata ihaldatuimat kala siinsetes vetes. Meeldejäävad elamused püügil ja
hurmav maitse teevad lõhest vetekuninga, keda rahvasuus kutsutakse veel hõbelõhe,
kooknina, laks ja merelõhe.
Eesti rannas ja jõgedes pole lõhe sage, ent ei saa ka öelda, et ta oleks meil haruldus.
Põlula kalakasvatuskeskuses võib korraga näha ujumas kümneid tuhandeid
(noor)lõhesid. Pealegi on meil veel jõgesid, kus koeb looduslik või kasvandustest sinna
asustatud lõhe. Meie suhe selle kalaga on lõhestunud selles mõttes, et ta on ühtaegu nii
ohustatud ja kaitstav liik kui ka kutselise ja sportliku kalapüügi objekt