"vestsime" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

mäletab ja tunneb. Aga viimasel silmapilgul välgatas tal peas meeles seisnud jutuajamine härra Schulzi kodus ja isegi ei teadnud, miks kahmas ta tema ees mütsi peast. Vanahärra oli nähtavasti millessegi süvenenud, sest ta ei märganud Indrekut enne, kui see teda teretas. Aga ära tundis ta Indreku kohe. Ja nagu oleksid nad vanad sõbrad, sirutas ta temale käe. ,,Ei ole teid enam ammugi näinud," ütles ta. ,,Viimaks vist siis, kui me kahekesi minu juures vestsime, mäletate. Minu vana isa istus siis kevadise päikese käes ja ootas, et mina ta kodumaale viiksin -- Rheini äärde, kust me pärit. Aga nüüd puhkab ta siin, see ongi ta Rheini äär ja kodumaa." Härra Schulz peatus veidikese, nagu kõhkleks ta millegi pärast. Siis aga ütles ta: ,,Kas te ei tahaks mu isa hauda näha? Pärast võiksime üheskoos linna tagasi minna." Ja nagu oleks Indrek juba oma nõusoleku avaldanud, hakkas vanamees minema -- väikene,