Oskar Luts
raha, vaid käskis vanamooril tuua kasepungi, mille eest lubas maksta tasu. Vanamoor punnis vastu, kuid oli
siiski viimaks nõus. Kui ta jälle tuli, ei olnud tal pungi teps mitte kaasas. Apteekri küsimusele, kus pungad
on, vastas vanamoor, et ta läinud metsa ja roninud kase otsa, et pungi hankida; seal parajasti tulnud pikne,
toonud sooja vihma ning kased läinud silmapilk lehte ja nii jäänud ta pungadest ilma.
Need esiföljetonid avaldavad juba Lutsu loomupärast huumorimeelt ja vestmisannet. Siin on tunda kirjaniku
isikupärast elukäsitust kui ka väljendusviisi. Autor on oma elemendis, mida iseloomustab heatahtlik pilge ja
peen huumor.
Menukad olid ka Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed", kõik 1913).
Vahelduv edu saatis tema romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid
"Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).
,,Kevade"
Lutsu kirjandusliku loomingu pöördepunktiks on 1912. aasta.