kultuuripärandist ning on samuti aegade jooksul tänu inimesele põlvest põlve edasi kandunud nagu muudki väärt kultuurivaldkonnad. Toidupärandi edasikandumine saab alguse perest. Põlvest põlve antakse edasi vanu retsepte ning salajasi kartulisalati maitsestamise ning leiva küpsetamise nippe. Traditsioonilistel pidupäevadel katame uhkelt laua vanaemalt pärandiks saadud serviisiga, sööme kindlaks kujunenud rahvustoite ning vestame mälestusi. Mõnikord toob ema lauale rahvustoidu, mida ta on täiendanud oma äranägemise järgi. Meie peres küpsetab ema igal reedel musta leiba, millele ta lisab pähkleid või pohli. Sellega lisab ta midagi vanale pärandile ning loob ka sellega uue. Kõige sellega hoiab iga kodanik kultuuripärandit, ise seda mõnikord tähele panematagi. Ka restoranid on tänini üheks tähtsaks toidupärandi edasikandjaks
et ma ei tea, mis ma räägin, sest mina tean väga hästi ja meil on siin palju lätlasi ja need on kõik kanged isamaa poisid ning nendest olen mina palju õppind, kui nemad räägivad vene keelt, mis mina juba oskan, nii et sina mind oma vene keelega juudile müüa ei saa, ehk olgu, et võtad saksa keele abiks, sest sakslasi siin ei ole, vaid poolakad ja nemad ei räägi muud kui poola keelt, mis on peaaegu seesama vene keel, ainult pisut pehmem, kui poola neiudega juttu vestame, sest meie saame natuke poola keelest aru ja nemad natuke vene keelest, aga eesti keelt ei mõista nad mitte ja sellepärast võime meie oma armsas emakeeles nende juures rääkida, mis iganes tahame ja nemad ei tea mitte, mis meie räägime ja naerame. Aga meie ei räägi midagi halba, sest see pole viisakas, kui neiude juures räägitakse ropusti, kui nemad ei mõista. Aga koju olen ma kõik kirjutanud, mis ma mõtlen ja teen ning kuis ma igapäev harjutan.
annaabi.ee 
