Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
headuse, ilu ja tõe võidukäike. Baturini loomingu eripära on aga valu ja kannatuse rakendamine
ühenduslülina, mis seob tegelaste eetilise käitumise tõega ning lisab ilumõõtme.
Kannatuse idealiseerimine ja õnneliku elu põlastamine on Baturini romaaniloomingut läbivad
teemad. Alustagem kas või romaanist „Noor jää“ (1985), kus vanaperenaine kuulutab oma
elukogemust: “Õnn, see rumal väheviljakas tunne teeb naised paksuks ja uimaseks nagu veskituvid,
ja ime pole, et mehed ei too neile lilli, vaid teri...”4 Romaanis “Karu süda“ (1989) omistatakse sama
mõtteviis loodusrahvaste rikkumata mõistusele: oiumees käseb taigakütt Niikal õnnetoova taskupü-
haku ära visata, sest “see sulle õnne too. Õnn igav ole, paksuks tee ... õige nganassaan kõhn ole.”5
Niika mõtleb hiljem, maas vedelevat õnnekuju vaadates, ise edasi:
annaabi.ee 
