V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See vaatepilt oleks kõigi südameid liigutanud,
ainult mitte kalkide kohtunike omi. Paistis, nagu oleks vaese patuse hinge Saatan ise
lõõmavas põrgus piinanud. Väeti keha, millest olid kinni haaramas kõik need õudsed saed,
rattad, piinariistad, see inimene, keda valmis olid kinni hoidma timukate karedad käed ja
pihid, oli ometi õrn, valge, habras olend, väike läätseterake,
1
7
7
302
mida inimeste õigusemõistmine tahtis piinamise koledail veskikividel peeneks jahvatada
lasta!
Vahepeal olid Pierrat Torterue sulaste rakkus käed selle veetleva jala, mille ilu ja osavus
nii palju kordi pariisi tänavail möödaminejaid oli hämmastanud, hoolimatult paljaks võtnud.
«Kui kahju!» pomises piinameister, silmitsedes nii graatsilisi ja õrnu vorme.
Kui ülemdiakon nüüd oleks siin olnud, oleks tal kindlasti meelde tulnud võrdkuju
ämblikust ja kärbsest.