Tähtede evolutsioon Mis on tähed? Tähed on helenduvad valgust kiirgavad gaasilised taevakehad. Tähed erinevad teiste taevakehadest selle poolest, et neil on omadus ise valgust kiirata ehk olla valgusallikas. Meile kõigil tuntuim täht on Päike. Ta tundub teistest tähtedest suurem, sest ta on meile lihtsalt lähedamal. Prototähe teke. Tähed tekivad iseenda raskusjõu mõjul kokkutõmbuvast gaasipilvest, mis on vesinikurikas. Esialgne koostis on ~70% vesinikku, ~29% heeliumi ja ~1% kosmilist tolmu. Kosmiline gaas aga on niivõrd hõre, et väga madala temperatuuri korral siserõhk tasakaalustab gravitatsiooni ja kuna külm gaas jahtub aeglaselt, võtab uue tähe tekkimine väga palju aega. Kui gaasipilv lõpuks hakkab kokku tõmbama, tekivad temas gaasivoolud, pilvede põrked ning muud tihendust suurendavad protsessid. Mida tihedam gaas, seda kiirem on jahtumine. Gaasipilve keskosa kuumeneb kokkutõmbumise käigus
Tsefeiidid on täpsed kellad. Neid kutsutakse ka ,,Universumi majakesteks". Kõige tähtsam on see, et nende periood on seotud valgusvõimsusega! Mida pikem periood, seda heledam on täht. Seega on need tähed suurepärased objektid kauguse mõõtmiseks. Need tähed annavad meile unikaalsevõimaluse mõõta kaugusi teiste galaktikateni. Noovad ja supernoovad Korrapäratult muutuvad süttivad ehk plahvatavad tähed. 20. Alguses oli gaas. Hõre külm vesinikurikas gaas, mida leidub kosmoses nii galaktikate sees kui ka neist väljaspool. Selleks, et gaasist saaks täht, peab teda kokku suruma. Kuna külm gaas jahtub väga aeglaselt, võtab selline täheteke väga palju aega. Mida tihedam on gaas, seda kiiremini ta jahtub ning mingil hetkel kujunevad kokkutõmbuvas pilves suhteliselt väikesedtihendid. Kõkkutõmbumise käigus gaasipilve keskosa kuumeneb. Me ei näe tekkivat tähte ümbritsev külma gaasi pilv
ja Haldane Inglismaal teineteisest sõltumatult välja, et ürgsel Maal võisid olla sellised tingimused, mis võimaldasid lihtsate orgaaniliste molekulide abiootilist (keemilist) sünteesi. Selle hüpoteesi tõestasid hiljem eksperimentaalselt Miller ja Urey. Mikrobioloogia I 2017 Oparini ja Haldane’i hüpotees: orgaaniliste molekulide abiootiline moodustumine ürgsel Maal Ürgse Maa atmosfäär oli redutseeriv, elektronide- ja vesinikurikas, ja soodustas molekulide ühinemist, redutseerumist ja abiootilist sünteesi. Kuid isegi redutseerivas atmosfääris vajab orgaaniliste molekulide teke energiat. Ürgsel Maal võis energiaallikaks olla tugev UV kiirgus, elektrilaengud ja ka kõrge temperatuur. Abiootiline süntees ei saa toimuda tänapäeval, sest praegune atmosfäär on hapnikurikas – seega liialt oksüdeeriv. Oksüdeeriv atmosfäär ei soodusta keeruliste molekulide sünteesi, sest hapnik ründab nende
annaabi.ee 
