ainet, mida on lahuses rohkem. Näiteks etanooli lahustumisel vees on vesi enamasti lahustiks ja etanool lahustatavaks aineks. Et etanool ja vesi lahustuvad teineteises piiramatult (lahuse võib moodustada ükskõik millises vahekorras), siis võiks lahustiks olla ka etanool. Siin ei ole siiski väga ranget reeglit ja sellistel juhtumitel loetakse lahustiks tavaliselt siiski vett. Lahust, milles lahustiks on vesi, nimetatakse vesilahuseks. Lahusti ja lahustunud aine ühendit nimetatakse solvaadiks. 3 Lahuste valmistamine Lahustamine või lahustumine (inglise dissolution) on protsess, milles tahke, vedel või gaasiline aine (soluut) seguneb lahustiga (solvendiga) andes reeglina homogeense süsteemi (lahuse). Aine lahustumisel ei esine keemilist reaktsiooni lahustiga, küll on vesilahuse korral
enamasti ainet, mida on lahuses rohkem. Näiteks etanooli lahustumisel vees on vesi enamasti lahustiks ja etanool lahustatavaks aineks. Et etanool ja vesi lahustuvad teineteises piiramatult (lahuse võib moodustada ükskõik millises vahekorras), siis võiks lahustiks olla ka etanool. Siin ei ole siiski väga ranget reeglit ja sellistel juhtumitel loetakse lahustiks tavaliselt siiski vett. Lahust, milles lahustiks on vesi, nimetatakse vesilahuseks. Lahusti ja lahustunud aine ühendit nimetatakse solvaadiks. Enamasti lahustuvad ained üksteises piiratult. On olemas küllastuspunkt, millest alates rohkem ei saa lahustatavat ainet lahusesse lahustada.Siiski on võimalik küllastuspunkti ületada. Enamiku lahuste lahustuvus paraneb kõrgemal temperatuuril. Kui pärast lahuse valmistamist temperatuuri alandada, ei jõua lahustunud aine nii kiirest välja sadeneda ning tekib üleküllastunud lahus
Prepareeritud konnakoib kujutas endast lihtsalt tundlikku mõõteriista, mis reageeris elektrilaengule. Volta jätkas ekperimente ja märkas, et elektrilaengu tekkimiseks kahe metalli kokkupuutel on vajalik ka niiskuse (elektrolüüdi vesilahuse) olemasolu. Elektrilaeng võib tekkida kahe eri liigi metalli ja elektrolüüdi vesilahuse kontaktis. Volta järeldus ühtis ka Galvani katsete tulemustega. Galvani katsetes oli elektrolüüdi vesilahuseks koevedelik ja niiskus, mis kattis metallide pinda. 8 Volta edaised uuringud olid suunatud sellele, et teha kindlaks, milliste metallide kontakt kutsub esile kõige suurema efekti. Ta avastas, et ühel metalli võib edukalt ka asendada söega. Ja 1799. aasta lõpul demonstreeriski Volta esimest enda konstrueeritud keemilist vooluallikat. L. Galvani ja A.Volta avastus elektrilaengu tekkimine eri metallide ja
annaabi.ee 
