korral lutsu peibutamiseks lõkkevalgust. On kindlaks tehtud, et luts orienteerub käitumises peamiselt haistmismeele abil. Seetõttu on ka selge, miks parasiitidest kahjustatud poolpimedate lutsude toitumisvõime pole nõrgenenud. Luts sigib talvel jää all ning väikese õlitilgaga marjaterad arenevad põhja lähedal. Suvel, kui veetemperatuur tõuseb üle 15...16 °C, muutub luts loiuks ja jääb nn. suveunne. Luts on röövtoiduline kala. Nooremad kalakesed toituvad vesikirbulistest, limustest ja kalamaimudest. Täiskasvanud luts kasutab toiduks prahikalu: kiisk, ahven, tint, rääbis. Muide, teadlased on kindlaks teinud lutsu erakordse võime nälgimisel - ligi kaks aastat. Seejuures võib tema kehamass väheneda ligi 74% võrra. Inimesed hindavad lutsu silmapaistvalt suurt maksa vitamiinirikka rasva tõttu ja tema liha rasvavaese, kuid maitsva dieettoiduna. Looduskaitse alla ei kuulu.
sellest massist söögiks kõlblikud osakesed - pisivähilised ja putukavastsed. Hink on soojalembene kala ja koeb siis, kui veetemperatuur on vähemalt 16 °C. See leiab aset enamasti maist juulini ja siis siirdub hink veetaimede vahele. Viljastatud mari areneb vetikatele kleepununa ning 5,4 mm pikkune vastne koorub umbes 5 päeva pärast. Esialgu hõljub vastne vetikate vahel ringi ja toitub väikestest vesikirbulistest, keda seal külluses leidub. Kasvanud 2 cm pikkuseks, siirdub ta aga elama juba veekogu põhja, kus hakkab esivanemate kombel liiva sõeluma. Hink saab suguküpseks juba 2. eluaasta alguses ning ta eluiga looduses ei kesta samuti üle 2 aasta. Vaid vangistuses on ta võimeline elama 10 aastaseks. Looduses on hink toiduks paljudele röövkaladele. Hink kuulub looduskaitse alla.
koosneb põhiliselt mikrovetikatest paiknevad ülemises veekihis,kuhu ulatub valgus ·Makrovetikad(mänd-ja pruunvetikad)ning kõrgemad veetaimed madalates veekogudes küllaltki olulised ·Anaeroobsed fotosünteesivad bakterid väävlibakterid anaeroobses vees, kuhu jõuab valgus nende osa primaarproduktsioonis enamasti väike Herbivoorid ·taimtoidulinezooplankton Enamus protistidest, keriloomadest ja vesikirbulistest, aerjalalistest kalanoidid ja harpaktikoidid kalad-osaliselt herbivoorid ·Eestis roosärg,särg,koger,hõbekoger ·zoobentosveekogupõhja asustavad loomad limused,koorikloomad, putukate vastsed, rõngussid ·filtreerivad vett ja tarbivad pealiskasvu-limused ·enamus toidust-surnud orgaaniline ainehironomiidid ja oligoheedid ·veelinnud -luiged, pardid Kiskjad ·Selgrootute (zooplankton, zoobentos) sööjad Selgrootud ·zooplankton(Cyclops, Leptodora, Asplanchna)
sügavamates kohtades arktiliste vähkide – riimveeliste ja tavalise harjaslabalase ning merelise kooslused. Mageveekooslused asustavad põhiliselt kõikuva soolsusega madalaveeliste taimestikurikaste lahtede(näiteks Matsalu ja Haapsalu lahe) siseosi. Mageveeselgrootud: Eesti magevetes on seni teada umbes 2485 vabaltelavat liiki, neist on ainurakseid 341 ja hulkrakseid 2144 liiki. Järvede loomne hõljum (zooplankton) koosneb peamiselt vesikirbulistest ja aerjalalistest vähkidest ning mikroskoopilistest keriloomadest ja ripsloomadest. Nende elusmass on enamasti 1–10 g/m3. Jõgede ja järvede põhjaloomastikus (zoobentoses) leidub kõige rohkem mitmesuguseid enamasti valmikuna õhus elavate putukate vastseid, kelle sagedaim ja vormirohkeim rühm on surusääsklased. Tavalised on ehmestiivalised, ühepäevikulised, vooluvetes ka kihulased ja kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja
annaabi.ee 
