"vesikambris" - 1 õppematerjal

Eesti traditsiooniline rahvakultuur

ehitati erinevaid palvemaju. Veskid Esimesed veskid töötasid Eestis vee jõul. Keskajal kuulusid veskid enamjaolt mõisatele. Suuremad asusid otse mõne mõisaõue juures. Teised, sageli väiksemad, olid ehitatud ojade ja jõgede peale külade lähedusse või asusid metsahenamaade vahel, kus leidus vee ülepaisutamiseks sobiv koht. Meie maastiku juures olid need enamjaolt altvooluveskid, mille vesiratas asus algselt veski seina välisküljel, 19.sajandil üldiselt juba kinnises vesikambris. Ühest kivipaarist piisas mõisa ja ümbruskonna talupoegade jahvatamisvajaduse rahuldamiseks. Tuulikuid (väikesed pukktuulikuid) oli 16.sajandil arvukamalt üksnes Lääne-Eestis ja eriti saartel, kus vesiveskit ehitada üldiselt ei saanud. Saaremaal oli 19.sajandil peaaegu igal suuremal talul oma tuulik, väiksematel 5-6 pere peale üks ühine tuulik. 6-10 m kõrgust kahekorruselist laudseintega tuulikut kandis keskel tugev sammas,