Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
kiriku ja armastatud poegade Saksa püha Maarja hospidali ordu meistri ning vendade õigused
peavad kõiges ning alati puutumata jääma (U. B. 279). Seda viimast tingimust ei olnud endise
paavsti Innocentius IV nimetuskirjas isegi Preisimaa kohta mitte, veel vähem oleks sellest
Liivimaa suhtes juttu võinud olla. 31. III. 1255 (U. B. 282) kinnitab seesama Aleksander IV
metropolitaankonna piirid, kusjuures imelikul viisil esineb Saaremaa, Tartu, Kuramaa, 4
Preisimaa, Ruteenia ja Versoovia piiskopkonna hulgas, mis selle metropolitaankonna peavad
moodustama, ka Viru piiskopkond, mis ometigi Taanile pidi alluma ja 1248. a. 24. II.
Innocentius IV poolt Lundi peapiiskopi omaks ka oli kinnitatud. Innocentius IV-da määrusest
hoolimata oli peapiiskopp Albert 1247. a. nimetanud Viru piiskopiks munga Dietrich'i. See
kandis ka Viru piiskopi nime, täites välismaal kuni 1272. a. kohalikkude piiskoppide aset, aga
Virumaale ei ole ta nähtavasti ülepea mitte pääsenud (v