"versitlikku" - 1 õppematerjal

Eesti kunst 1918-1940

enam nn uusajalikkusest, mis ühest küljest on ekspressionismi jätk (värvid ja vormid on rohkem meeleolu väljendajad kui nähtava looduse väljendus), aga ka selle eitus. Sõjajärgselt loobuti minakesksest eneseväljendusest ja ebmäärasest romantilisest tundlemisest ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt ja tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Uusasjalikkuses eristatakse nn versitlikku suunda (George Grosz), mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda (Aleksander Kanoldt), mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. Maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Dix, kes avaldas palju mõju mitmele noorele eesti kunstnikule. Sealt on pärit inimeste karakteri rõhutamine kuni groteskini, objektida materjali ja vormi toonitamine ning õhu- ja värviprobleemide jätmine tahaplaanile.