"vermet" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

» «Mina ei lase end piitsaga peksta!» «Selle vastu on nõ leitud. Ukse taga seisavad kaks sulast. Kui sa vastu tõgud, siis kutsun nad sisse.» Agnes surus käd vastu silmi. «Sinu päast, mu ainuke Gabriel, tahan ma seda teotust veel kannatada,» sosistas ta kuulmatult. Siis tegi ta, nagu kätud. «Nü ud seisa paigal!» hü udis abtiss peaaegu hõsates. Piits vihises läi õu. Abtiss lõ esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga vermet valgel siidpehmel nahal salarõ omuga silmitsedes, iga verepiiska ahne pilguga imedes --siis ikka kii-remini ja kiiremini, nagu piinamise himust ja verejanust erutatuna ning joovastatuna. Agnes ei teinud kordagi hä alt, kui ta õn keha otsekui tules pões, aga küm higi tilkus ta otsaesiselt, ta huuled väisesid ja suunurkadesse kogus kerge vaht. Viimaks lõpes abtissi jõd. «Miks sa mind piinad?» küis Agnes tumedalt.