V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
huulteni. Oo mu jumal, kui sa seda kõike pealt oleksid näinud, siis oleksid sa ka minu rõõmu
peale halastanud, sa poleks mult ära võtnud mu armastust,
323
ainust, mis mu südames elas! Olin ma siis nõnda vilets, oh issand, et sa enne minu
hukkamõistmist minu peale alla ei vaadanud? Oh häda ja õnnetust! Siin on suss, aga kus on
jalake? Ja kõik muu? Kus on laps? Oo mu tütar, mu tütar! Mis nad sinuga on teinud? Issand,
anna ta mulle tagasi! Mu põlved on vermeisse läinud selle viieteistkümne aasta jooksul, mil
ma sind. oo jumal, olen palunud! Kas sellest veel küllalt ei ole? Anna ta mulle tagasi kas
või üheks päevaks, üheks tunniks, üheks minutiks, ainult üheks minutiks, issand! Ja heida
mind siis igaveseks põrgusse! Oh, kui ma teaksin, kus on su kuuesiil, ma haaraksin sellest
oma kätega kinni ega laseks enne lahti, kui sa mulle mu lapse oled tagasi andnud! Kas ei
tunne sa, issand, haledust sellest väikesest sussist