Anarhismis esinev kriitiline mõtlemine ja selle olulisus
kuristik nende vahel, kes võimu teostavad, ja nende vahel, kes selle all kannatavad, on
seotud monarhia instituudiga. Mo-narhia arenes keskajal Foucault järgi vastukaaluks
feodaalide omavahelistele kisklepingmistele. Monarhia pakkus end välja kui
vahekohtunikku, kui võimu, mis suudaks teha lõpu sõjale, vägivallale ja rüüstamisele.
Ta muutis end vastuvõetavaks sellega, et võttis enda peale juriidilise ja negatiivse
funktsiooni (viimane seisnes ei ütlemises feodaalide verivaenule), kuigi hakkas sellest
otsekohe üle astuma. Suverään, seadus ja ärakeelamine moodustasid Foucault sõnul
võimuesinduse süsteemi, mida hilisemad õigusteooriad veelgi laiendasid: tema sõnul
pole poliitiline teooria siiani lahti saanud suverääni isiku painajast kõik need
teooriad tegelevat siiani suveräänsuseprobleemiga. Foucault leiab, et tegelikult oleks
aga vaja poliitilist filosoofiat, mis poleks suveräänsuseprobleemi ümber püsti pandud.
annaabi.ee 
