Eesti kirjandus II kevad
lemmiktegelased: Koidula, libahundid, vampiirid jm. Samal ajal jätkub
mingi mäng reaalsuse pinnal ja teatavas mõttes üleminekutekstiks saab
„Via regia“. Üht pidi võib öelda, et see on psühholoogilise painekirjanduse
jätk ja lõpp-punkt, aga samas tuleb sinna ka mängulist kergust, mida saab
näga „Sügisballis“. Paine on seal isiklikus plaanis sees, sest see kirjutab,
autobiograafilist tausta vaadates, läbi teatriuuenduse lugu. Ta tegi seda
esimeses verisoonis väga karmilt – tegelased olid õigete nimedega. Vahing
väitis, et see esimene versioon anti kirjandusmuuseumisse, kuid seda pole
siiani sealt leitud. Unt kirjutas ta uuesti ümber ilukirjanduslikumaks. „Via
regiaga“ seoses on Unt maininud ka seda, et see on kuskil umbes see aeg,
kus ta jõuab äratundmiseni, et igasugune kirjutamine on tegelikult enese
paroodia. Psühhomodernistlik Unt hakkab selles ajas lõppema.
annaabi.ee 
