Maastik Ikarose kukkumisega
uppuv Ikaros on kõrvalseisva laevaga võrreldes väga suur.
Infot otsides selgub, et maal on üks tseen poeem Musée des Beaux Arts'ist. Maali tegelik
sisu kujutab seda, kuidas Ikaros, meistrimees Daidalose poeg, sai endale vahast
valmistatud tiivad, et pääseda laburündist. Paraku ei kuulanud poeg isa õpetussõnu ning
päiksele liiga lähedale lennates vahast tiivad sulasid. Seetõttu ta kukkus merre, kuhu ka
uppus. Hiljem sai see meri oma nime Ikarose järgi Ikaria.
Samas maali teisel verisoonil on kujutatud Ikarose isa Daidalost endiselt lendamas, kuna
ta ei läinud päikesele liiga lähedale, et too tema tiibu sulataks. Selline paiknemine seletab
ära ka karjuse üles taeva poole suunatud pilgu.
Pieter Brueghel'i üheks iseloomuks on kujutada talupoegi, kes on ilustamata, kuid
imetledes nende elujõudu. Talupoegliku igikestvusele vastandab ta mõnikord aga üksiku
kangelase eneseteostusekastete tühisuse, täpselt nagu „Maastik Ikarose kukkumisega“
maali puhul.