Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
/... /
Kui oja ennast alla hõiskab kingust,
siis lumi paberina rebeneb:
veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust."
Päike näib Underile olevat tähtsaim kevade sümbol. Seda isikustades loob ta pildikesi, mis on küll veidi
naljakad, aga samas kevadele vägagi iseloomustavad. "Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / ... /
Istub katusel kui lind, / uued suled kohevil." ("Käik valgusse"); "Ees päikese suu on pärani - / ta hingeõhk
on valgus. / Kõik on nii vastne ja verisoe - / ma tunnen, see on Algus" ("Sõit hommikusse"); "noorest
päiksest / kuldudarlisest piima voolab toites, / et pakateleb muld kui tabat äiksest." ("Varakevad") ja
"Kevadeutoopia" - "Päike kõliseb taevas / veed karand püsti kraavides, / lõhuvad joosta mis hirmus. / Iga
lomp saanud peegliks: / tuleb üle hüpata taevastest / nii ja nii mitu korda."
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin /... /
Ja õitest kollastest ning punastest
annaabi.ee 
