"verininal" - 1 õppematerjal

Karl Martin Sinijärv

peaks tulema uus loominguline suund või siis ulatuslikud muutused. Nõukogude luule aeg saab lihtsalt otsa. ma kardan põldu mida mu lei ole ma karjun metsa mis on minult viidud ma röögin rabasse ja ulun soosse ma mandun tasa kuigi see ei ole tõsi ma olen tõsi aga see on mandumine ma lähen ära aga olen väga siin ma karjun aga mul ei ole karja ning ma ei karju ühel õhtul õhku ei jätku õhku ega jätku raha ma kisan taskurätikuid puruks siia inetusse öösse ja vaikin verininal linn kui miskit nõuab ma võtan sambla ma ei pane teda tasku ma korjan seened aga ma ei anna ära ma lasen karu ma kasvatan ta pojad ma lasen jänese ent mul on juba müts maa võtab minu ja maa annab mulle ma võtan maa ma võtan oma maa ma aevan keldrimüürid üles ma kaevan kaua ma kaevan lihtsalt ühe augu ning ma kordan Oma Tegu ma kaevan kaevu kaevan kivi välja kaevan kole suured käigud ma viskan õngekonksu pilve taha saan saagiks taevasäga