toonides ja justkui karjuks välja autori valu. Munch asub käsitlema üksinduse, surma ja hääbumise teemat. 1889.a. toimus tal personaalnäitus, kus ülekaalus olid maalid, millel anasüüsis figuuri vahekorda übmritsevaga. Samal aastal sai Munch riikliku stipendiumi ja reisib taas Pariisi. Sealt siirdub Berliini ja Norasse naastes maalib oma kuulsa ,,Karje". Pildi saamisloost on kunstnik ise kirjutanud oma päevikus: ,,Ma jalutasin tänaval ja päike hakkas loojuma, taevas värvus verevpunaseks ja mind valdas melanhoolia.Peatusin, tundsin täielikku jõuetust ja jäin vaatama linna ja sügavmusta fjordi kohal rippuvaid pilvi, mis olid nagu tuleleegid ja veri.Ma seisin kui paigale naelutatult ja värisesin hirmust. Ma kuulsin õudset, lõputut looduse karjet." See nähtamatu karje täidab kogu pildi, see paiskub nii silmist kui avatud suust, mis on kompositsiooni keskmeks.Esiplaanil on kätega pead hoidev figuur, taamal tema selja taga
ja justkui karjuks välja autori valu. Munch asub käsitlema üksinduse, surma ja hääbumise teemat. 1889.a. toimus tal personaalnäitus, kus ülekaalus olid maalid, millel anasüüsis figuuri vahekorda ümbritsevaga. Samal aastal sai Munch riikliku stipendiumi ja reisib taas Pariisi. Sealt siirdub Berliini ja Norasse naastes maalib oma kuulsa ,,Karje". Pildi saamisloost on kunstnik ise kirjutanud oma päevikus: ,,Ma jalutasin tänaval ja päike hakkas loojuma, taevas värvus verevpunaseks ja mind valdas melanhoolia. Peatusin, tundsin täielikku jõuetust ja jäin vaatama linna ja sügavmusta fjordi kohal rippuvaid pilvi, mis olid nagu tuleleegid ja veri. Ma seisin kui paigale naelutatult ja värisesin hirmust. Ma kuulsin õudset, lõputut looduse karjet." See nähtamatu karje täidab kogu pildi, see paiskub nii silmist kui avatud suust, mis on kompositsiooni keskmeks. Esiplaanil on kätega pead hoidev figuur, taamal tema selja taga laiub