ASTRID LINDGREN
lähtepunktiks on alati olnud see laps, kes ta kunagi oli, kes koguaeg temas edasi
elab.
Mõistagi ei tähenda see, nagu ei pööraks ta üldse tähelepanu oma kogemustele
täiskasvanuna. Rahutus, mure ja ärritus, mida tal on tulnud täiskasvanuna kogeda,
kõlavad kumedalt läbi paljudest tema lugudest ja jutustustest.
Tema raamatutes on peaosas alati lapsed, kuid neid ümbritsevate täiskasvanute portreed
on muutunud järjest nüansirikkamaks ja sügavamaks Bullerby laste üsna veretutest ja
heatahtlikest mammadest ja papadest kuni jõuliste, käratsevate, äärmiselt eluliste Mattise
ja Loviisini röövlilossis. Samas avalikkuse ees esinedes ja intervjuusid andes jäi kirjanik
ise väga suletuks. Pigem oli ta hea kuulaja, kui jutukas lobiseja. Ta rääkis meelsasti
rõõmust, kuid mitte hädadest. Nii kaitses ta end justkui iseenda eest.
4
2. KIRJANIKUTEE ALGUS