Konfliktide tekkimine on loomulik, sest igal inimesel on erinevad arusaamad ning sageli ei kuulatagi teisi ära. Samamoodi tekivad lahkarvamused riikide vahel, nii kultuurilised kui ka majanduslikud, mis on tihti ka põhjendatud. Iga riik võitleb oma võimu eest ning teeb kõik, et seda tagada, kuid mõnikord minnakse sellega liiga kaugele ning ei mõelda enam tagajärgedele. ,,Konfliktide mõju maailmas" Suurriikide vahel on olnud läbi aegade veriseid ja veretuid konflikte. Sageli ei mõista kõrvaltvaatajad kokkupõrgete põhjust ning peavad neid tühisteks. Kuid ükski suurriik ei püsiks, kui ta ei kehtestaks end teiste võimsate riikide kõrval. J. Aaviksoo kirjutas: ,,Oleme otsustanud pühenduda omaenese ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks kujuneda."[1] Tänapäeval peab igaüks muretsema enda heaolu pärast. Meid lihtsalt allutatakse teiste võimu alla, kui me ise selle vastu midagi ette ei võta ja seda võivad endale
inimeste vahel), teise teooria järgi olid nad algselt seotud sildade kaitsevaimudega. Pontifexid kontrollisid teiste kolleegiumite tegevust, pontifekside eesotsas seisis Pontifex Maximus e suurim pontifeks, ta valiti ametisse terveks eluks ning oli Rooma riigi kõige kõrgem usuasju korraldav isik. Keisririigi ajajärgul võttis Pontifex Maximuse ameti ja tiitli üle keiser, see kestis kuni Constantinuseni. Kultus seisi loomade ja taimede ohverdamises ning palvetes. Enim ohverdati veretuid ohvreid talupojad nt põllu- ja aedvilja saagist mingi osa ning viljast valmistatud toitusid, samuti ohverdati mett, õli, veini jmt. Vereohvritena toodi praktiliselt kõiki koduloomi ja alates 2saj eKr on teada ka suitsuohvrite toomine. See on idamaise päritoluga, suitsutati kaneeli, hürri ja ___ . Roomas oli ka mitmeid omalaadseid rituaale millest olulisemad on 2 : Lectisternium ja Evokatsioon. Lectisternium on eraldi ohverdamise vorm mis
annaabi.ee 
