"vererhuga" - 1 õppematerjal

INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON

Vere voolamise joonkiirus on seega seda väiksem, mida suurem on vereringeosa summaarne ristlõik. Vererõhk ja seda reguleerivad retseptorid. Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev. Veresoonte anatoomilise ehituse tõttu on kõige kõrgem rõhk aordis ja madalaim suurtes õõnesveenides. Nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks. Et vererõhku õõnesveenides võib lugeda võrdseks nulliga, on vererõhku liikumapanev jõud võrdne keskmise arteriaalse vererhuga Pa, mille väärtuseks ~100 mmHg (13,3 Pa). Vererõhu muutusi mõõdetakse atmosfäärirõhu kui kokkuleppelise nullrõhu suhtes. Aordis ja teistes südamelähedastes suurtes arterites on vererõhk pulseeruv ja saavutab suurima väärtuse vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal, nimetatuna süstoolseks rõhuks (16 kPa, 120mm Hg). Peale süstooli lõppemist ja poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk aordis diastooli lõpuks minimaalse diastooli rõhu tasemele (10,6 kPa, 80 mmHg).