P.Coelho "Alkeemiku" sisukokkuvõte
piksemürinat ja tuul paiskas ta pikali. Poisi ees seisis hiigelsuur valge hobune, kes
läbilõikava hirnatuse saatel end tagajalgadele püsti ajas. Poisil oli suur hirm.
Võõras ratsanik tõmbas välja kaardus mõõga ja päris: kes lubas ta lugeda
raudkullide lendu? Poiss ütles, et: mina. Ja kummardas ja langetas pea, et
mõõgahoopi vastu võtta. Hoopi ei tulnud, aga võõras langetas aeglaselt mõõga kuni
tera ots puudutas poisi otsaesist. See oli nii terav, et ta laubale ilmus verepiisk.
Mõlemad olid paigal ja vaikisid. Nad arutlesid põhjust, miks poiss linde luges. Mees
rääkis asjadest millest ainult vähesed teadsid. Mees lasi mõõga alla. Peagi lausus
võõras: "Kui sõjamehed tulevad ja su pea päikeseloojangu ajaks ikka veel oma
kohal on siis kutsu mind." Siis uuris poiss välja, kus ratsanik elab ja ratsanik osutas
lõunasse. Poiss mõistis, et oli kohanud Alkeemikut.
Järgmine päev varjas end palmipuude all 2000 relvastatud meest. Poisil oli
annaabi.ee 
