Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
kõike külluslikult. Stroofides 10–20 toimub linna vallutamine (eri faasides), mis kulmineerub
traagilistele asjadele viitamisega, nt poomine ja küüditamine. Stroof 24 on enesehaletsemine,
masendus hävitamistööst, nostalgia kunagiste ilusate aegade järele. Lõpus on õpetussõnad
protestantlikus, ilmalikus ja ajaloolises võtmes: Tartus üle elatu olgu eeskujuks, kuidas mujal mitte
käituda.
Kuidas vaenlast nimetatakse, kujutatakse? Mis epiteete kasutatakse? Ülihirmus, verepeni öeldakse
linnatungivate vene vägede kohta. Kui emotsionaalne on linnakujutus? Kuivõrd on õnnestunud
Hansul kirja panna Tartu hävimine? Pole puine asjade ülesloetlemine, vaid on tunda kaasaelamist,
kahjutunnet ja kaotusevalu, mis linna hävimise ja inimeste hukkumisega kaasnes. Üks põhjus oli
keeleoskus (Hans kõneles iga päev eesti keelt), mistõttu võis luuletus elavalt kirja saada. 1956 jäeti