E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast
maha; järelejääjad sattusid veel raskema ikke alla. Kõige kauemini ja visamalt panid saarlased
vastu; aasta pärast olid ka nemad võidetud, üheksa tuhat inimest ühekorragajnaha raiutud,
nende «kuningas» jalgupidi üles poodud ja viimsed vabadus? riismed nii siin kui mannermaal
raudse luuaga välja pühitud. Rahu valitses jälle kõigel Liivi-ja Eestimaal, mis nüüd mõlemad
Saksa ordu raske käe all õhkasid. Maa imes vereojad enese sisse ja tuul laotas surnuhaisu
laiali.
Sepp Villul oli priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget
näha ei saanud. Aga mis seal palju kurta? Tema lugu ei olnud pahem kui terve rahva lugu.
kelle vangipõlveks raske orjus oli ja kelle elulaevast ebausk, toorus ja viletsus pilkase
pimedusega katsid. Sepp Villu unustas taevatähtede hiilguse, lillede lõhna ja lindude laulu;
tema rahvas on terve oma ajaloo ara unustanud.
Sepal oli visa elu
annaabi.ee 
