Tõde ja Õigus II Terve tekst
esiti. Pidi uut leili viskama. Ja kui siis Indrek vihaga sopsima hakkas, krägises Ivan Vassiljevits
suure mõnutundega ja kirus:
,,Vaata lontrust, üksainus pudel, aga hakkab pähe!"
Ka Indrek märkas, nagu hakkaks Ivan Vassiljevitsile midagi pähe, sest ta muutus jutukaks.
Indrek küüris teda nuustikuga, aga tema lobises.
,,Ettevaatlikult," hoiatas ta Indrekut, ,,mitte nii kõvasti! Vana nahk on pude ja habras, rebeneb;
kaotan sellegi verenatukese, mis mul veel järel."
Hoiatus tuli õigel ajal, sest ilmuski mitmes paigas veri, eriti seal, kus teravad kondinükid, nagu
tungiksid need läbi naha, kui vähegi kõvemini nende kohalt vajutada.
,,Jürka, lontrus, tema pesi mind ikka nõnda, et olin üleni verine," rääkis Ivan Vassiljevits edasi.
,,Vaat' nõnda, nõnda on hea, nõnda on paras. Sealt kohalt pisinatukene kõvemini, nii, nii. Sest
pole ühti, kui nahk mõnest kohast rebeneb ja verd tuleb. Mis ma temaga ikka veel teen. Ütelge
annaabi.ee 
