A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Maksa ära, lontrus!» karjus edasi kihutav aadlimees oma teenrile, kes peremehe
jalge ette kolm-neli hõbetükki viskas ja siis oma isandale järele galopeeris.
«Oh sa argpüks! närukael! vale-aadlik!» karjus d'Artagnan, omakorda teenrile järele
joostes.
Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt
kümme sammu edasi jõudnud, hakkas tal kõrvus kumisema, silmade ees lõi pimedaks,
mingi verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat, ise kisendades: «Argpüks,
argpüks, argpüks!»
«Ta on tõesti viimane argpüks,» pomises peremees d'Artagnani juurde astudes ja teda
meelitamisega lepitada püüdes, just samal kombel, nagu valmis käitus haigur teoga.
«Jah, viimane argpüks,» ümises d'Artagnan. «Daam aga oli väga ilus.»
«Missugune daam?» küsis peremees.
«Mileedi,» kogeles d'Artagnan. Ja ta minestas uuesti.
annaabi.ee 
