tagumiku alt neil läbi lendab maa. Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. Hobused on vahus, ragisevad rangid, mustal taeval sähvib ekslev välgujoon. Kihutame nagu põgenevad vangid, kelle kandu limpsab verekoera koon. Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha. Otse püsti ees on pimeduse sein. Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha ja me surnud ema ette tuntud lein. Tõlla ees meil tormab neli tori täkku, tagumiku alt neil läbi lendab maa. Kabjad löövad meile musta pori näkku,
talle oma rindu, mis Ben oli ribadeks, verevalumeid täis tõmmanud. Arst ei osanud midagi kosta. Arsti jaoks oli Ben nagu laps ikka. Kui Ben kõndima hakkas, kardeti teda juba niivõrd, et teised lapsed hakkasid oma tubade uksi ööseks lukustama., Terve Beni tuba oli mänguasja tükke täis, ta lõhkus neid vastu seina, mitte ei mänginud nendega. Terve pere olid üksteisest eemaldunud. Sugulased ei käinud hirmsa Beni pärast enam pühade ajal seal, Beni hakati luku taga hoidma nagu mingit verekoera. Ühe püha ajal kutsus siiski Harriet sugulased kokku, tulid vaid vähesed, Davidi ema ja isa ja Harrieti ema ja mõned veel. Sellel päeval otsustasid nad, et Beniga tuleb midagi ette võtta, ta peab andma mingisugusesse asutusse, kus oleks tema koht. Davidi ema lubas selle eest hoolitseda, et leida selline koht. Harriet oli selle vastu, kuid David pani talle mõistuse pähe, et seda on vaja.
annaabi.ee 
