Nietzsche - Zarathustra eeskõne
kõnelesin surnule.
Loojate, põimajate, pidustajatega tahan nüüd seltsida: viker-kaart tahan neile näidata ja kõiki
üliinimese astmeid.
Üksiklasile laulan oma laulu ja kaksiklasile; ja kel veel kõrvad on kuulda kuulmatut, selle
südame tahan ma raskeks teha oma õnnega.
Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist
ja kõhklejaist. Nii olgu minu astumine nende kustumine.**
* Algkeeles sõnamäng: den Brecher, den Verbrecher. Redigeerija märkus. ** Sõnamäng: Gang
- Untergang. Red. märkus.
10
Nõnda kõneles Zarathustra oma südames, kui päike seisis kesktaevas: siis vaatas ta küsivalt
üles, sest kuulis enda kohal kimedat linnu kisa. Ja vaata! Kotkas lõikas suurtes ringides läbi
õhu, ja ta küljes rippus madu, aga mitte kui saak, vaid kui sõber: sest ta oli keerdunud ümber ta
kaela.
,,Need on minu loomad!" ütles Zarathustra ja oli südamest rõõmus