Keeleteaduse alused
nende konkreetse omatähendusega otseselt ei seostu.
Käändevormide nimetused on euroopa grammatikatraditsiooni järgi tuletatud üldiselt
ladina keelest ning neis sisaldub mingi viide kaasuse põhifunktsioonile.
(nominatiiv nimetab referendi; genitiiv annab midagi teada kõnealuse referendi liigist
või päritolust; partitiiv viitab terviku osale; akusatiiv annab teada tegevuse objekti)
Verbide muutmiskategooriaist on keskseim tempus ehk aeg. Verbilisuse
põhikriteeriumiks peetaksegi üldiselt muutumist ajavormides. Kõikides keeltes on
olemas mingi vahend praeguse (preesensi) ja möödunud aja (preteeriumi)
väljendamiseks. Olevik on üldiselt alati paari esimene ja sageli ka markeerimata liig,
minevikku väljendatakse eriliste ajatunnuste abil. Paljudes keeletes saab eri ajavormi,
futuurumi ehk tuleviku abil osutada ka tulevasele tegevusele. tempuste abil on
võimalik ernival ajul toimuvaid tegevusi ka omavahel suhestada. Ajasüsteemi
annaabi.ee 
