Marju Lepajõe Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla
ja kogemusi.
Folkloristid ütlevad, et mis siin ikka: kunagi oli aeg, kui teadmist anti edasi lauldes või helides. Aga inimese
spetsiifika on ikka sõna valdamine, selles ei tohiks mingeid järeleandmisi teha. Ja et neid järeleandmisi
tehakse, tuleneb lastevanemate ja koolide mugavusest.
Küsimus on mõtlemise nüanssides. Sa võid küll võtta kaks pilti ja teha neist kolmanda, mis võib mingil
hetkel olla isegi originaalne, aga sügav ja püsiv originaalsus on siiski seotud verbaalsusega. Minu kogemus
ütleb, et kes tajub hästi sõna, see on nüansirikas ja on originaalsem ka muudes asjades. Minu arust teeb just
varjundite tabamine õnnelikuks.
Verbaalse nüansirikkuse vähenemisele viitab minu meelest emotikonide üha laialdasem kasutamine.
Sõnumi koostaja tunneb, et ta ei suuda oma mõtteid ja tundeid selgelt edastada ning panebki juurde
naerunäo, sest ühtlasi pole ta kindel, et ilma selleta saaks sõnumi saaja aru, et tegemist oli naljaga.