VARAUUSAEG
suhtumine reisimisse muutus. Nüüdsest hakati väärtustama reiside üldharivat ja
kogemusi rikastavat tähendust. Kujunesid teatud rännumagnetid, mis tõmbasid rändajaid üle kogu
Euroopa. Suurlinnadest eelistati Pariisi, muuhulgas ka sealsete bordellide pärast, Itaalias käidi
tervisevetel ning tutvumas antiikkultuuri pärandiga, Sveits paelus rändajaid maalilise loodusega,
Inglismaal uudistati moodsat tehnikat.
Inimese liikumiskiirus oli varauusajal veel naturaliseeritud, sõltudes veoloomast või tuulest.
Kuni 17. saj. lõpuni oli peamiseks liikumisvahendiks ratsahobune, alles 18. saj. saavutasid ülekaalu
vankrid, troskad ja tõllad. Üsna tavaline oli ka jalgsi rändamine, mis oli küll kõige aeganõudvam,
kuid samas ka odavaim liikumisviis. Jooksvad kullerid läbisid päevas kuni 60 kilomeetrit.
Weimarist Erfurti võis jõuda jalgsi nelja tunniga, postitõllaga kulus selleks aega tund kauem. Ühest
annaabi.ee 
