Õnnetu Billy Pilgrim pääses tänu erilisele oskusele rännata ajas. Ta teadis, et kuigi hetkel on tema kohal olev kaunis Dresden üks suur tulesammas, on elu paljudel teistel hetkedel päris turvaline ja õnnelik. Autor lisab selle mõtte illustreerimiseks raamatule ulmelise mõõtme ja laseb Pilgrimi tema tütre pulmaööl tulnukate poolt ära röövida. Neil trafalmadoorlastel on ajast sarnane arusaam: kui nad näevad surnukeha, mõistavad nad, et selle vennikesega on hetkel pahad lood, kuid paljudel teistel hetkedel on ta parimas korras. Nende jaoks pole aeg üksteisele järgnevate sündmuste ahel, millest iga eelmine on lõplikult kadunud, vaid kõikide olnud, olevate ja tulevaste hetkede kooseksisteerimine. Tervet raamatut läbib ütlus, mis näitab tralfamadoorlaslikku õlgukehitavat suhtumist kellegi suremisse: ,,Eks ta ole". Nii koosnebki romaan Pilgrimi ajarändudest erinevate olukordade ja eluetappide vahel: kord leiab ta end 1945. a
Talle meeldis naiste seltskond ning ta oli nende vastu alati peenekombeline ja armuline, eriti kui nad olid ilusad. Ta pani end ümbritsevad inimesed naerma oma lõikava huumoriga ja jäljendamistalendiga. Ja ta oli väga ustav nendele oma kamraadidele, kes olid toonud ohvreid, toetades teda varajasest ajast peale. Hitler vihkas juute hingepõhjast. Ta jutustab "Mein Kampf'is" oma loo, kuidas temast sai antisemiit pärast üht kokkupõrget kaftanisse riietatud mustalokilise vennikesega Viini tänavatel. See oli asja ilmne dramatiseerimine. Oma Linzi päevil luges Hitler juba pangermaani ja antisemiitlikke ajalehti ja oli juba siis Austria antisemiitide ja pangermanismi juhi Georg von Schörneri austaja. Kuid pole kahtlustiki, et mis vaateid tal juutide kohta ka juba poleks olnud, süvenesid need Viinis elades märgatavalt. Alates oma palkamisest Reichswehr'i agendiks kuni oma poliitilise testamendi kirja panemiseni 29. aprillil 1945 jäi Hitleri mõttemaailma
annaabi.ee 
