Hamlet, Terve Raamat
Vaheruum. Ilmub KUNINGAS.
KUNINGAS: Mu süü on jälk, ta lehkab taevani
tal lasub iidne needus, surmasüü -
ah, vennatapp! Ei saa ma palvetadagi -
kuitahes tungiv, terav oleks tahe,
süütunne tundub veelgi teravam.
Kaks kohust, mille vahel kõheldes
ei tea, kust alustada - nõnda siis
nad jäävad lohakile mõlemad... Ent kui
see käsi vennaverest kasvõi nõretaks,
kas siis ei jätku heldes taevas vihma,
et lumivalgeks uhtuda mu patt?
Misjaoks on halastus kui mitte selleks,
et süüle näkku vaadata? Või palve,
kui temas puudub kaksikvõim, mis kas
ei laseks langeda või lunastust
tooks langenule? Tõstan pilgu siin -
mu patt on olnud. Aga ometi,
annaabi.ee 
