Tallinnas ja Tartus asutati gümnaasiume aina juurde. Haridus arenes Rootsi ajal igapäevaga, aga Põhjasõja puhkemisega kõik eeldused hariduse jätkuvaks tõusuks katkesid. Vene võimu alla sattumine muutsid maa ja rahva olukorra raskemaks kui kunagi varem. Haridus muutus taas paljudele kättesaamatuks. Olukorda parandasid hernhuutlased ehk vennastekogudus, kes kandsid hoolt rahvahariduse eest. Nad õpetasid lugema, kirjutama ning soetasid ja levitasid tarvilikku kirjandust. Tänu vennastekogudusele, raskest olukorrast riigis hoolimata, said paljud siiski lugemise ja kirjutamise selgeks. Järgneval sajandil rajati veel palju koole, mis olid väga tähtsad Eesti muusikaelu arengule. Koolides oli arenenud muusikaõpetus ja innukalt harrastati koorilaulu. Kokkuvõtvalt võin öelda, et minu arvates oli Rootsi aeg, parim , mis meiega üldse juhtuda sai.
Arveliuse, Willmanni ja Holtzi proosaraamatutes alles 1780. aastail ja 19 sajandi algul, mil eelmainitutele lisanduvad Luce ja Marpurg. See periood tähendab eesti ilmaliku proosa tõelist algust. 12. VENNASTEKOGUDE LIIKUMINE JA HERNHUUTLIK KIRJASÕNA Vennastekogudus Eestlaste kultuuriajaloo seisukohalt kujunesid 18. sajandi luterlikus kirikus eriti oluliseks just pietism ning vennastekoguduste liikumine. Varane vaimulike ning aadlikegi hulgas levinud pietism valmistas teed vennastekogudusele, mille asutajaks oli krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf aastal 1727. Vennastekoguduse liikmed, keda nende päritolumaa järgi ka böömi vendadeks nimetati, tegutsesid pietistlike jutlustajatena ja vaimuliku äratuse levitajatena.. Aastal 1729 saabusid nende esindajad Liibavisse ja Riiga ning seejärel teistesse keskustesse, milleks Läti alal oli eelkõige Volmari ja Eestimaal Tallinna linn, kuhu esimesed jutlustajad eesotsas Christian Davidiga jõudsid 1730 algul
annaabi.ee 
