Ennosaare Ain
Ta
pidas väikest poissi oma pojaks. Kellest keegi muu ei hoolinud ja hiljem kui veel teine väike
poiss, keda isa järgi Ainiks nimetati Ennosaare majaliste hulka asus, ütles ta noorele emale, et
mõlemad hoolitsevad oma lapse eest ja kummalgi pole teine-teise lapsega tegemist. Naised
pidasid sõna mõlemad kaitsesid oma last nagu oleks teisel kuri tõbi küljes. Kuigi emad ei
saanud üksteisega läbis, see eest laste keskel kasvas armastus. Väike Peet tegi vennakesele
peergudest väravaid ja muid mänguasju. Väike Ain ei söönud iial oma saia ega õuna, mis
ema talle linnast tulles tõi, enne kui ta salaja üht jagu oma varandusest Peedile ei olnud pihku
pistnud. Nii läksid aastad mööda ja väikeset Peedist sai suur 17. a priske poiss, kes sügisel
lugema pidi minema ja kodus töö juures hästi isa aset täitis ja kupjaameti pärast mõisas pidi
käima. Väike Ain oli ka juba asjaajaja ja karjaskäija. Ta oli õrna näoga, nõrga kasvuga 10. a