Koolipoisid Vabadussõjas
Enam ei olnud nii rahulikud kui
varem, hinges hakkas pugema väike kartuse kibin. Taevas valgenes
8
taspisi, kell oli saams juba 7-8 hommikul, vahetus pidi lõppema paari tunni
eest aga kedagi polnud silmapiiril. Mõtlesime juba, et meid on sisse
piiratud ning otsustasime omal nõul tagasi liikuda Kulgu sadama poole.
Mitte ühtegi hingelist ei kohanud ega tulnud vastu kuigi ometigi pidid
valvurid olema jõe jäädes valvepostil. Kohale jõudes Kulgu sadamasse oli
pilt meile selge, venlane liikus meie poole. Paljud olid oma kohtade pealt
lahkunud. Märkasime isegi taganevaid Kreenholmi töölisi. Nende pilgust
võis lugeda ärevaid ja ähvardavaid meeleolusid, kartsime tulistamist selja
tagant. Hakkasime kibekiirelt taganema, aga kogu pilt jääb vist igavesti
meelde, tugev liikumiskeeris, kus tagant järjest peale suruti, ärritatud
käsklused, selja taga aga põlev Narva, mis heitis oma põlemiskuma
kaugele, vilkuvad raketid, suurtükki mürin ning teadmine, et vaenlane on
annaabi.ee 
