Jutuke - Õunkübarad
,,Jah, ma olen vait."
Sora oli ühe hetkega püsti ja tõmbas ka Elisa enda kõrvale.
,,Vaata siis, Halltiib. See on mustkunst oma kõrgemal tasemel."
Sõnad kadusid, kui all toimuv nende vaatevälja jõudis. Kogu mets oli meri, tume vihane
meri loksus tammede vahel kui kihelev veri, haarates lootusetule eemale põiklevad inimesed
oma kütkesse ja uputades.
Kira seisis õhus ja jälgis näitemängu, peagi liitus temaga Sora, sama rahulolev naeratus
kõrvadeni venimas.
,,See on jube."
,,See on elu, mu kallis."
,,Kas tõesti pole kohta, kus ei peaks valama pisaraid kaotades nii omi kui vaenu?"
,,Sul on neist kahju? Ära ole rumal! Kui anda ühelegi vibu, laseks ta sulle hõbetatud noole
rinda ja läinud sa oleksidki nad on kõik samasugused."
,,Ei ole."
Sora vaatas üllatunult tüdrukut, kelle pilgus kaastunne ükskõiksusega heitles.
,,Ära piina end ka sina oled selline. 'Hävita või ole hävitatud' sa ju tead. Ära nuta
annaabi.ee 
